Mõnikord vaatan oma tööd ja mõtlen: “Nojah… AI teeb pilte kui Vändrast saelaudu — sekundiga ja lõputult. Canva loob veel oma kümme varianti otsa.”
Ja siis olen mina, pliiatsite, pintslite ja aeglase, mõtleva protsessiga.
Aga tegelikult pole selles midagi valesti. Pole vale olla inimene. Pole vale võtta aega.
Minu illustratsioonid näevad välja just sellised, sest olen nende autor. Minu ideed, käekiri, väikesed spontaansed mõtted, mis tekivad protsessi käigus. Seda ei suuda masin päriselt järgi teha — ja see ongi see, mis teeb töö omamoodi väärtuslikuks.
Olen loomult pigem introvertne, nii et sotsiaalmeedias olemine… noh, see pole just mu loomulik mängumaa.
Postitamine tundub vahel imelik.
Enda reklaamimine veel imelikuma.
Aga teen seda ikka, vaikselt ja omas tempos.
Ja iga kord, kui keegi ostab midagi, mille ise joonistasin, saan kinnituse: jah, päris inimeste tehtud asju on ikka vaja. Kõik ei taha masinate poolt hetkega genereeritud kujundusi. Paljud tahavad midagi päriselt valminut, inimlikku, väikeste vigade ja päris mõtetega.
Digimaailm on kiire. AI on veel kiirem. Aga see ei tähenda, et ma peaks kõrvale astuma.
Vastupidi — see paneb mind tegema töid, millel on rohkem isikupära ja oma nägu. Illustratsioone, kus on tunda, et keegi päriselt mõtles, visandas, parandas ja lõi midagi oma kätega.
Ma ei ürita AI-ga võidu joosta.
Ma teen oma asja ja jõuan nende inimesteni, kes hindavad päris käsitööd ja inimlikku puudutust.
Ja ausalt?
Sellest täiesti piisab.
